Sallid, mütsid

Täpselt aasta ei ole ma oma blogisse ühtegi sissekannet teinud. Selle aasta jooksul on küll valminud palju töid, kuid aega neid üles pildistada ning blogisse postitada ei olegi olnud. Olen sellel aastal olnud sallide kudumise lainel, lubasin endale aasta alguses, et õpin 2018.aastal haapsalu salli kuduma, kuid paraku ühtegi haapsalu salli mul sügiseks ette näidata ei ole. Ma olen alati olnud pigem improviseerija ning juhendites näpuga järje ajamiseks ei ole mul ilmselt kannatust. Ikka on nii, et alustad salli kudumist, veeretad peenvillast lõnga näppude vahel ning tööproovi käigus vaatad, kuidas materjal hakkab varrastel oma elu elama ning hoopis põnevam on jälgida kuidas erinevad lõngatoonid sallil ilmet võtavad.



 

Roheliste triipudega salli kudumist alustasin ma juba eelmisel talvel lõngajääkidest, tulemuseks üsna vahva mustriga sall.

 

Lilla-roosa kirju sall valmis augustis-septembris

Tere sügis!

August ja septembrikuu on alati olnud minu üks lemmikuid aasta-aegu. See on aeg, kui tirtsud öösiti siristavad, kui pihlakamarjad muutuvad punaseks ja viljapõllud lähevad kuldset tooni. Sellel ajal saavad koduaias valmis aedviljad ja metsa alt võib leida seeni. Ning õhtud on juba jahedad, et kaminas süüdata tuli, nautida hubasust ja teha käsitööd.

Heegeldatud vaibad

Järjejutt suve tegemistele

Lisaks suurele kudumistööle jõudsin ma suvel valmis teha ka paar heegeldatud mütsi nn. surfbeanie stiilis mütsi.
Lisaks on mul pildile jäänud veel varrastel olev kampsun lapsele. Kampsun ise on küll tänaseks päevaks valmis, kuid ilmselt läheb taas harutamisele, sest ei jäänud teps mitte selline nagu peaks- mõnikord lihtsalt läheb nii. Ning lapse meelest on kampsik liiga hammustav seega õppetund mulle järgmiseks kampsuniks oleks valida ka pehmem lõng.

Kokkuvõte suvest

Oi kui ammu ma ei ole siia blogisse kirjutanud ja pilte postitanud! Aga see ei tähenda, et ma vahepeal käsitööga poleks tegelenud. Olen nokitsenud palju ning mul on alati midagi varrastel, mida õhtuti kodus diivanil aretada.
Minu suurim töö sellel aastal oli kindlasti kootud valge mantel, mille tegemine võttis mul julgelt pool aastat aega. Seda küll vahelduva eduga. Alustasin kudumist novembris, kui selja osa ning esimene hõlm olid valmis, oli käes juba jaanuar ning tundsin, et mul on sellest tööst küllastus ning peitsin kampsuni käsitöökorvi põhja. Selle aja sees heegeldasin valmis hoopis paar vaipa (ahjaa, nendest peaksin ka pildid siia blogisse lisama). Kui käes oli aprill siis aga tundsin uut tuhinat ning alustasin mantli kudumist uuesti, ametlikult sai töö valmis juuli alguses. SUUR töö sai tehtud.

Jõulud hiilivad tuppa

Ja käes ta jälle ongi, advendiaeg. Olen hommiku otsa tegelenud hoogsalt kodu suurpuhastusega, välja otsinud aasta otsa tolmu kogunud jõuluehted ning õhtu on plaanis lõpetada piparkoogi küpsetamisega. Pildil päkapiku jõulusokk, õmmeldud hästi lihtsakoheliselt rohelisest fliisist, kaunistuseks vilditud punasest kangast süda ning mõned tillukesed kellukesed- lihtne jõulusokk, kuid oma töö kommitoojana teeb ära :)
Rahulikku advendiaja algust!

Fotosessioon looduses

Täna juhtus see, mis juhtub novembrikuus harva- paistis päike. Seda olukorda tuli kiirelt ära kasutada ning loodusesse minna. Esmaskordselt sai proovitud kvaliteetset ülesvõtet minu seni tehtud töödest. Fotode autor on minu kallis abikaasa.